- märtsil 2015. aastal käisin ka Haus Galeriis, kus oli Kärt Hammeri näitus Eimiski/Nothingless. See näitus koosnes paljudest erinevatest piltidest, millel polnud nime. Need erinesid suuruse poolest. Tunduski justkui, et piltidel oli eimiski. Need ei tekitanud mingeid tundeid, äratundmisrõõmu, sarnanemist pildiga vms. Maalidel oli lihtsalt erinevate värvidega kujutatud mingeid jooni, kujundeid jne. Olid mõned maalid, millel oli kasutatud ühte värvi, mõnel oli kahte värvi ning osad olid väga värvilised, mida oli veidi huvitavam vaadata. Kuid siiski ei saanud aru, mida sellega öelda taheti. Kuigi ma ei suutnud selle näitusega suhestuda, oli see siiski meeldejääv näitus oma eimiskiga. Ilmselt selle lihtsuses peituski võlu.
pühapäev, 5. aprill 2015
Eimiski / Nothingless
MÕNED ÕNNELIKUD
- märtsil 2015. aastal käisin Hop Galeriis, kus oli ehtekunstnik Kristiina Lauritsa näitus MÕNED ÕNNELIKUD.
Näitus
oli pisike kuid eriline. Kohe alguses jäi see mulle silma.
Põhiliselt sai seal näha erinevaid ehteid, mis olid väga
pilkupüüdvad ja teistsugused. Seal ei kohanud tänapäeva tavalist
ehtemoodi. Näituse tegi huvitavaks asjaolu, et nende valmistamiseks
oli kasutatud munakoort, puitu, hõbedat, emaili, musta soola,
alpikanne, vääriskivisi jne; ehk siis väga erinevaid materjale.
Ehted ei näinud välja sellised, mida kannaksid tavaelus, kuid
siiski need polnud nii pöörased, nagu võiks ette kujutada. Ehete
hulka kuulusid nii kaelaehted, rinnaehted, kõrvarõngad ning ka üks
võlukepike. Kaelaehete stiil tundis kõigil ühine. Kuigi näitus
oli väike ja seda sai kiiresti külastatud, oli see siiski huvitav
vaadata ja mõelda, milliseid ehteid on kõik võimalik teha.
Loodusmaagia. Müstilised hetked Eesti kunstis
Samal
päeval käisin ka kolmandal näitusel Tartu Kunstimuuseumis, mille nimi oli „Loodusmaagia.
Müstilised hetked Eesti kunstis“. Kuraatoriks oli Rauno Thomas
Moss. Kunstnikud olid Anna Hõbemäe, Oskar Kallis, Kristjan Raud,
August Hagen, Epp-Maria Kokamägi, Jaan Elken, Kaljo Põllu, Tõnis
Vint, Jaan Toomik, Aili ja Toomas Vint, Ülo Sooster, Peeter Mudist
jne.
Näitus
oli jaotatud ära nelja ruumi. Esimeses ruumis näidati palju
valgusega seotud maale – päike, kuu, tähed. Teises ruumis näidati
Eesti aastaringi. Kolmandas saalis olid enamasti Tõnis Vinti ja
Kaljo Põllu tööd. Neljandas ruumis olid veega seotud maalid,
näiteks eluvesi, surmavesi.
Tegemist
oli siis näitusega, kus oli välja pandud tööd Eesti maagilisest
ja kaunist loodusest. See meeldis mulle väga, kuna oli väga rahulik, mõnus ja müstiline. Huvitav oli näha erinevate kunstnike nägemust Eesti
loodusest ja kuidas nad hingasid ühiselt loodusega. Näitusel olid
ka skulptuurid, näiteks Amandus Adamsoni „Merehelinate kuulaja“.
See lisas näitusele minu arvates mitmekülgsust.
Näitusel ei tohtinud pildistada. Need pildid on võetud Internetist:
Valge maika
15. novembril 2014. aastal käisin Tartu Kunstimuuseumis ka teisel näitusel,
mille nimi oli „Valge maika“. Kuraatoriks oli Flo Kasearu ja
näitusel eksponeeritud tööd paiknevad Tartu ja Eesti
kunstimuuseumist, Eesti Spordimuuseumist, Eesti Filmiarhiivist,
Eesti Filmiarhiivist, Eesti Telefilmist, erakogudest ja kunstnikelt.
„Valge
maika“ meeldis mulle väga. Sisse astudes sain kohe aru, et seda ma
saan nautida. Selle keskseks teemaks oli valge maika, mida näidati
erinevates situatsioonides ja ajastutes. Näitus oli jaotatud nelja
ruumi: esimeses ruumis olid portreed maikakandjatest, teises olid
maikades inimesed erinevaid tegevusi tegemas, kolmandas ruumis olid
sportlased maikades ja neljandale ruumile, kus taustaks käis
rütmiline muusika, ma ei teagi nime anda. Näitus oli väga huvitav
ja samas veider; näha oli valget maikat erinevatest külgedest.
Näiteks oli seal Kaur Kenderi portree Herkki Erich Merila poolt.
Kolmandas ruumis oli näiteks XXII suveolümpiamängude maika,
samuti oli ka ENSV maika. Neljandas ruumis oli näiteks selline Krõõt
Tarkmeele teos, kus oli küsitud:“Soovid sa mu lemmikansamblit
katsuda?“ Laest rippusid mitmed maikad, millel olid mustrid näiteks
tablettidest, sisse põletatud aukudest jne. Kõrvale oli pandud ka
paber, mis seletas lahti mustrite koodi. Sealt sai teada, mis bänd
oli maikal kirjutatud. Näiteks üks nendest oli The Smiths.
Seega
saan öelda, et näitus meeldis mulle väga. See oli huvitav ja
mitmekülgne; kuigi keskne teema oli ainult maika, oli seda siiski
näidatud väga erinevatest külgedest, mis ei tekitanud kordki
igavust. Ka selline lihtne riideese, mida kunagi kanti ainult sporti
tehes ja mida tänapäeval kantakse väga erinevatel eesmärkidel,
lubab endast luua nii kireva ja üllatuslikul moel ka huvitava pildi.
Näitusel ei tohtinud pildistada. Need pildid on võetud Internetist:
Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014
15. novembril 2014. aastal käisin Tartu grafiti ja tänavakunsti näitusel, mis leidis aset Tartu Kunstimuuseumis. Kuraatoriks oli Marika Agu ja kunstnikud olid Natalie Mei, Rauno Thomas Moss, Maris Männik, Kiwa, Kaido Ole, Aleksander Sprohgis, Roman-Sten Tõnissoo.
Algselt
ootasin sellelt näituselt väga palju. Arvasin, et tegemist on
kindlasti huvitava näitusega, kuna tänavatel jään tihti
erinevatele grafititöödele järgi vaatama või neid imetlema. Kuid
kahjuks pidin pettuma, kuna ma polnud varasemalt selle näituse
tutvustust lugenud. Seal näitas erinevate inimestega seotud pilte,
mõndasid grafititeoseid (mida tegelikkuses just kõige rohkem näha ootasin),
filme kunstnikest, nende asju jne. Õhkkond oli seal mõnus, käisin
mitmeid kordi ringi lootes, et leian ehk midagi, mida enne ei
märganud. Ma isegi ei saa välja tuua midagi huvitavat, mis mind
kütkestas. Usun, et see näitus sobis pigem inimestele, kes on varem
grafitikunstist rohkem teadlikud ja tunnevad erinevaid selle ala
kunstnikke ning huvituvad selle ajaloost. Mina seda kahjuks täiel
rinnal nautida ei osanud.
Näitusel ei tohtinud pildistada. Need pildid on võetud Internetist ja on tehtud Ats Parve poolt:
Tellimine:
Postitused (Atom)