Eimiski / Nothingless

19. märtsil 2015. aastal käisin ka Haus Galeriis, kus oli Kärt Hammeri näitus Eimiski/Nothingless. See näitus koosnes paljudest erinevatest piltidest, millel polnud nime. Need erinesid suuruse poolest. Tunduski justkui, et piltidel oli eimiski. Need ei tekitanud mingeid tundeid, äratundmisrõõmu, sarnanemist pildiga vms. Maalidel oli lihtsalt erinevate värvidega kujutatud mingeid jooni, kujundeid jne. Olid mõned maalid, millel oli kasutatud ühte värvi, mõnel oli kahte värvi ning osad olid väga värvilised, mida oli veidi huvitavam vaadata. Kuid siiski ei saanud aru, mida sellega öelda taheti. Kuigi ma ei suutnud selle näitusega suhestuda, oli see siiski meeldejääv näitus oma eimiskiga. Ilmselt selle lihtsuses peituski võlu. 

MÕNED ÕNNELIKUD

19. märtsil 2015. aastal käisin Hop Galeriis, kus oli ehtekunstnik Kristiina Lauritsa näitus MÕNED ÕNNELIKUD.

Näitus oli pisike kuid eriline. Kohe alguses jäi see mulle silma. Põhiliselt sai seal näha erinevaid ehteid, mis olid väga pilkupüüdvad ja teistsugused. Seal ei kohanud tänapäeva tavalist ehtemoodi. Näituse tegi huvitavaks asjaolu, et nende valmistamiseks oli kasutatud munakoort, puitu, hõbedat, emaili, musta soola, alpikanne, vääriskivisi jne; ehk siis väga erinevaid materjale. Ehted ei näinud välja sellised, mida kannaksid tavaelus, kuid siiski need polnud nii pöörased, nagu võiks ette kujutada. Ehete hulka kuulusid nii kaelaehted, rinnaehted, kõrvarõngad ning ka üks võlukepike. Kaelaehete stiil tundis kõigil ühine. Kuigi näitus oli väike ja seda sai kiiresti külastatud, oli see siiski huvitav vaadata ja mõelda, milliseid ehteid on kõik võimalik teha. 

Loodusmaagia. Müstilised hetked Eesti kunstis

Samal päeval käisin ka kolmandal näitusel Tartu Kunstimuuseumis, mille nimi oli „Loodusmaagia. Müstilised hetked Eesti kunstis“. Kuraatoriks oli Rauno Thomas Moss. Kunstnikud olid Anna Hõbemäe, Oskar Kallis, Kristjan Raud, August Hagen, Epp-Maria Kokamägi, Jaan Elken, Kaljo Põllu, Tõnis Vint, Jaan Toomik, Aili ja Toomas Vint, Ülo Sooster, Peeter Mudist jne.

Näitus oli jaotatud ära nelja ruumi. Esimeses ruumis näidati palju valgusega seotud maale – päike, kuu, tähed. Teises ruumis näidati Eesti aastaringi. Kolmandas saalis olid enamasti Tõnis Vinti ja Kaljo Põllu tööd. Neljandas ruumis olid veega seotud maalid, näiteks eluvesi, surmavesi.

Tegemist oli siis näitusega, kus oli välja pandud tööd Eesti maagilisest ja kaunist loodusest. See meeldis mulle väga, kuna oli väga rahulik, mõnus ja müstiline. Huvitav oli näha erinevate kunstnike nägemust Eesti loodusest ja kuidas nad hingasid ühiselt loodusega. Näitusel olid ka skulptuurid, näiteks Amandus Adamsoni „Merehelinate kuulaja“. See lisas näitusele minu arvates mitmekülgsust.

Näitusel ei tohtinud pildistada. Need pildid on võetud Internetist:

Valge maika

15. novembril 2014. aastal käisin Tartu Kunstimuuseumis ka teisel näitusel, mille nimi oli „Valge maika“. Kuraatoriks oli Flo Kasearu ja näitusel eksponeeritud tööd paiknevad Tartu ja Eesti kunstimuuseumist, Eesti Spordimuuseumist, Eesti Filmiarhiivist, Eesti Filmiarhiivist, Eesti Telefilmist, erakogudest ja kunstnikelt.

„Valge maika“ meeldis mulle väga. Sisse astudes sain kohe aru, et seda ma saan nautida. Selle keskseks teemaks oli valge maika, mida näidati erinevates situatsioonides ja ajastutes. Näitus oli jaotatud nelja ruumi: esimeses ruumis olid portreed maikakandjatest, teises olid maikades inimesed erinevaid tegevusi tegemas, kolmandas ruumis olid sportlased maikades ja neljandale ruumile, kus taustaks käis rütmiline muusika, ma ei teagi nime anda. Näitus oli väga huvitav ja samas veider; näha oli valget maikat erinevatest külgedest. Näiteks oli seal Kaur Kenderi portree Herkki Erich Merila poolt. Kolmandas ruumis oli näiteks XXII suveolümpiamängude maika, samuti oli ka ENSV maika. Neljandas ruumis oli näiteks selline Krõõt Tarkmeele teos, kus oli küsitud:“Soovid sa mu lemmikansamblit katsuda?“ Laest rippusid mitmed maikad, millel olid mustrid näiteks tablettidest, sisse põletatud aukudest jne. Kõrvale oli pandud ka paber, mis seletas lahti mustrite koodi. Sealt sai teada, mis bänd oli maikal kirjutatud. Näiteks üks nendest oli The Smiths.

Seega saan öelda, et näitus meeldis mulle väga. See oli huvitav ja mitmekülgne; kuigi keskne teema oli ainult maika, oli seda siiski näidatud väga erinevatest külgedest, mis ei tekitanud kordki igavust. Ka selline lihtne riideese, mida kunagi kanti ainult sporti tehes ja mida tänapäeval kantakse väga erinevatel eesmärkidel, lubab endast luua nii kireva ja üllatuslikul moel ka huvitava pildi. 

Näitusel ei tohtinud pildistada. Need pildid on võetud Internetist:

Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014

15. novembril 2014. aastal käisin Tartu grafiti ja tänavakunsti näitusel, mis leidis aset Tartu Kunstimuuseumis. Kuraatoriks oli Marika Agu ja kunstnikud olid Natalie Mei, Rauno Thomas Moss, Maris Männik, Kiwa, Kaido Ole, Aleksander Sprohgis, Roman-Sten Tõnissoo.

Algselt ootasin sellelt näituselt väga palju. Arvasin, et tegemist on kindlasti huvitava näitusega, kuna tänavatel jään tihti erinevatele grafititöödele järgi vaatama või neid imetlema. Kuid kahjuks pidin pettuma, kuna ma polnud varasemalt selle näituse tutvustust lugenud. Seal näitas erinevate inimestega seotud pilte, mõndasid grafititeoseid (mida tegelikkuses just kõige rohkem näha ootasin), filme kunstnikest, nende asju jne. Õhkkond oli seal mõnus, käisin mitmeid kordi ringi lootes, et leian ehk midagi, mida enne ei märganud. Ma isegi ei saa välja tuua midagi huvitavat, mis mind kütkestas. Usun, et see näitus sobis pigem inimestele, kes on varem grafitikunstist rohkem teadlikud ja tunnevad erinevaid selle ala kunstnikke ning huvituvad selle ajaloost. Mina seda kahjuks täiel rinnal nautida ei osanud. 

Näitusel ei tohtinud pildistada. Need pildid on võetud Internetist ja on tehtud Ats Parve poolt:

Sissejuhatuseks

Tere tulemast! Kokku käisin ma kuuel näitusel. See oli väga põnev ja hariv kogemus. Nende kohta lugemist oleks parim alustada kõige alumisest postitusest, kuna see oli kõige esimene külastus. Head lugemist! :)


Maria

Edmunds Jansons "The Isle of Seals"

Samuti käisin 20. märtsil 2014 aastal veel ühel näitusel. See oli Edmunds Jansonsi „The Isle of Seals“. Tegu on lätlasega, kes on õppinud ka Eestis. Näitus asus Tallinna Linnagaleriis. Algselt ei osanud ma sellest näitusest midagi oodata. Aga lõpuks osutus see üheks lemmikuks galeriiks, kus käisin.

Sisse astudes märkasin, et sellel näitusel ei ole väga palju maale, pilte, joonistusi. Oli kaks televiisorit, kust näidati joonisfilme ning üks eraldi hämar ruum, kus näidati projektoriga ka üht joonisfilmi. Olid ka mõned joonistused ning siis oli seal üks kaamera ning kaamera taga seinal oli palju pisikesi pilte, mis pani mind kohe mõtlema, et need on tehtud selle kaamera poolt.

Mulle väga meeldis, et sellel näitusel oli kolm joonisfilmi, mille vaatamist ma nautisin. Kahjuks ei saanud ma nende sisust eriti aru- ühes oli kujutatud lindu („International Father's Day“), teises oli kujutatud koori ja koorijuhti ning kuidas nad sisenesid majja ning liftiga sõitsid ning koorijuhil oli sellega raskusi („Choir Tour“). Kolmandas filmis, mis oli eraldi hämaras ruumis, kujutati meest, kes tahtis pildistada ühel saarel, kuid see kuidagi ei õnnestunud („The Isle of Seals“).

Kõik need filmid olid veidrad ja teistsugused – mulle meeldisid. Kõige rohkem meeldis mulle algselt „Choir Tour“ - ma ei saanud selle mõttest absoluutselt aru, kuid siiski oli selles midagi imelikku ja huvitavat, mis mind köitis. 

Samuti meeldis mulle ka „The Isle of Seals“. Sellest hiljem lugedes sain aru, millest see rääkis. Seal oli kujuteldav saar, millele saabus dokumentalistist fotograaf, kes oli algselt väga rõõmus ja ärevil. Hiljem asendus see hävitava mittemõistmisega, kus kombed olid niivõrd võõrad. Nii sai sellest filmist lugu sügaval sisemuses peituvast paigast, kus sünnivad tema autorile olulised küsimused kunstniku vastutusest tema poolt ära kasutatud tegelaste suhtes. Peale selle filmi vaatamist sain aru, et see kaamera, mis näitusel väljas oli, on sama, mis oli selles lühifilmis. Neid kaamera taga seina peal olevaid pilte vaadates olid need ka samad, mis tehti joonisfilmis fotograafi poolt. Minu arvates oli see väga huvitav seos.

Seega kokkuvõtteks ütlen, nagu juba ennegi mainisin, et see on üks minu lemmikutest näitustest, mida külastasin. Mulle meeldisid need lühifilmid. Kuna olen suur filmide vaataja, siis oli see näitus väga vahva. Isegi see, et nende filmide sisust ma aru ei saanud, ei heiduta mind- mulle meeldis nende veidrus.