Eimiski / Nothingless

19. märtsil 2015. aastal käisin ka Haus Galeriis, kus oli Kärt Hammeri näitus Eimiski/Nothingless. See näitus koosnes paljudest erinevatest piltidest, millel polnud nime. Need erinesid suuruse poolest. Tunduski justkui, et piltidel oli eimiski. Need ei tekitanud mingeid tundeid, äratundmisrõõmu, sarnanemist pildiga vms. Maalidel oli lihtsalt erinevate värvidega kujutatud mingeid jooni, kujundeid jne. Olid mõned maalid, millel oli kasutatud ühte värvi, mõnel oli kahte värvi ning osad olid väga värvilised, mida oli veidi huvitavam vaadata. Kuid siiski ei saanud aru, mida sellega öelda taheti. Kuigi ma ei suutnud selle näitusega suhestuda, oli see siiski meeldejääv näitus oma eimiskiga. Ilmselt selle lihtsuses peituski võlu. 

MÕNED ÕNNELIKUD

19. märtsil 2015. aastal käisin Hop Galeriis, kus oli ehtekunstnik Kristiina Lauritsa näitus MÕNED ÕNNELIKUD.

Näitus oli pisike kuid eriline. Kohe alguses jäi see mulle silma. Põhiliselt sai seal näha erinevaid ehteid, mis olid väga pilkupüüdvad ja teistsugused. Seal ei kohanud tänapäeva tavalist ehtemoodi. Näituse tegi huvitavaks asjaolu, et nende valmistamiseks oli kasutatud munakoort, puitu, hõbedat, emaili, musta soola, alpikanne, vääriskivisi jne; ehk siis väga erinevaid materjale. Ehted ei näinud välja sellised, mida kannaksid tavaelus, kuid siiski need polnud nii pöörased, nagu võiks ette kujutada. Ehete hulka kuulusid nii kaelaehted, rinnaehted, kõrvarõngad ning ka üks võlukepike. Kaelaehete stiil tundis kõigil ühine. Kuigi näitus oli väike ja seda sai kiiresti külastatud, oli see siiski huvitav vaadata ja mõelda, milliseid ehteid on kõik võimalik teha. 

Loodusmaagia. Müstilised hetked Eesti kunstis

Samal päeval käisin ka kolmandal näitusel Tartu Kunstimuuseumis, mille nimi oli „Loodusmaagia. Müstilised hetked Eesti kunstis“. Kuraatoriks oli Rauno Thomas Moss. Kunstnikud olid Anna Hõbemäe, Oskar Kallis, Kristjan Raud, August Hagen, Epp-Maria Kokamägi, Jaan Elken, Kaljo Põllu, Tõnis Vint, Jaan Toomik, Aili ja Toomas Vint, Ülo Sooster, Peeter Mudist jne.

Näitus oli jaotatud ära nelja ruumi. Esimeses ruumis näidati palju valgusega seotud maale – päike, kuu, tähed. Teises ruumis näidati Eesti aastaringi. Kolmandas saalis olid enamasti Tõnis Vinti ja Kaljo Põllu tööd. Neljandas ruumis olid veega seotud maalid, näiteks eluvesi, surmavesi.

Tegemist oli siis näitusega, kus oli välja pandud tööd Eesti maagilisest ja kaunist loodusest. See meeldis mulle väga, kuna oli väga rahulik, mõnus ja müstiline. Huvitav oli näha erinevate kunstnike nägemust Eesti loodusest ja kuidas nad hingasid ühiselt loodusega. Näitusel olid ka skulptuurid, näiteks Amandus Adamsoni „Merehelinate kuulaja“. See lisas näitusele minu arvates mitmekülgsust.

Näitusel ei tohtinud pildistada. Need pildid on võetud Internetist:

Valge maika

15. novembril 2014. aastal käisin Tartu Kunstimuuseumis ka teisel näitusel, mille nimi oli „Valge maika“. Kuraatoriks oli Flo Kasearu ja näitusel eksponeeritud tööd paiknevad Tartu ja Eesti kunstimuuseumist, Eesti Spordimuuseumist, Eesti Filmiarhiivist, Eesti Filmiarhiivist, Eesti Telefilmist, erakogudest ja kunstnikelt.

„Valge maika“ meeldis mulle väga. Sisse astudes sain kohe aru, et seda ma saan nautida. Selle keskseks teemaks oli valge maika, mida näidati erinevates situatsioonides ja ajastutes. Näitus oli jaotatud nelja ruumi: esimeses ruumis olid portreed maikakandjatest, teises olid maikades inimesed erinevaid tegevusi tegemas, kolmandas ruumis olid sportlased maikades ja neljandale ruumile, kus taustaks käis rütmiline muusika, ma ei teagi nime anda. Näitus oli väga huvitav ja samas veider; näha oli valget maikat erinevatest külgedest. Näiteks oli seal Kaur Kenderi portree Herkki Erich Merila poolt. Kolmandas ruumis oli näiteks XXII suveolümpiamängude maika, samuti oli ka ENSV maika. Neljandas ruumis oli näiteks selline Krõõt Tarkmeele teos, kus oli küsitud:“Soovid sa mu lemmikansamblit katsuda?“ Laest rippusid mitmed maikad, millel olid mustrid näiteks tablettidest, sisse põletatud aukudest jne. Kõrvale oli pandud ka paber, mis seletas lahti mustrite koodi. Sealt sai teada, mis bänd oli maikal kirjutatud. Näiteks üks nendest oli The Smiths.

Seega saan öelda, et näitus meeldis mulle väga. See oli huvitav ja mitmekülgne; kuigi keskne teema oli ainult maika, oli seda siiski näidatud väga erinevatest külgedest, mis ei tekitanud kordki igavust. Ka selline lihtne riideese, mida kunagi kanti ainult sporti tehes ja mida tänapäeval kantakse väga erinevatel eesmärkidel, lubab endast luua nii kireva ja üllatuslikul moel ka huvitava pildi. 

Näitusel ei tohtinud pildistada. Need pildid on võetud Internetist:

Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014

15. novembril 2014. aastal käisin Tartu grafiti ja tänavakunsti näitusel, mis leidis aset Tartu Kunstimuuseumis. Kuraatoriks oli Marika Agu ja kunstnikud olid Natalie Mei, Rauno Thomas Moss, Maris Männik, Kiwa, Kaido Ole, Aleksander Sprohgis, Roman-Sten Tõnissoo.

Algselt ootasin sellelt näituselt väga palju. Arvasin, et tegemist on kindlasti huvitava näitusega, kuna tänavatel jään tihti erinevatele grafititöödele järgi vaatama või neid imetlema. Kuid kahjuks pidin pettuma, kuna ma polnud varasemalt selle näituse tutvustust lugenud. Seal näitas erinevate inimestega seotud pilte, mõndasid grafititeoseid (mida tegelikkuses just kõige rohkem näha ootasin), filme kunstnikest, nende asju jne. Õhkkond oli seal mõnus, käisin mitmeid kordi ringi lootes, et leian ehk midagi, mida enne ei märganud. Ma isegi ei saa välja tuua midagi huvitavat, mis mind kütkestas. Usun, et see näitus sobis pigem inimestele, kes on varem grafitikunstist rohkem teadlikud ja tunnevad erinevaid selle ala kunstnikke ning huvituvad selle ajaloost. Mina seda kahjuks täiel rinnal nautida ei osanud. 

Näitusel ei tohtinud pildistada. Need pildid on võetud Internetist ja on tehtud Ats Parve poolt: