Sissejuhatuseks

Tere tulemast! Kokku käisin ma kuuel näitusel. See oli väga põnev ja hariv kogemus. Nende kohta lugemist oleks parim alustada kõige alumisest postitusest, kuna see oli kõige esimene külastus. Head lugemist! :)


Maria

Edmunds Jansons "The Isle of Seals"

Samuti käisin 20. märtsil 2014 aastal veel ühel näitusel. See oli Edmunds Jansonsi „The Isle of Seals“. Tegu on lätlasega, kes on õppinud ka Eestis. Näitus asus Tallinna Linnagaleriis. Algselt ei osanud ma sellest näitusest midagi oodata. Aga lõpuks osutus see üheks lemmikuks galeriiks, kus käisin.

Sisse astudes märkasin, et sellel näitusel ei ole väga palju maale, pilte, joonistusi. Oli kaks televiisorit, kust näidati joonisfilme ning üks eraldi hämar ruum, kus näidati projektoriga ka üht joonisfilmi. Olid ka mõned joonistused ning siis oli seal üks kaamera ning kaamera taga seinal oli palju pisikesi pilte, mis pani mind kohe mõtlema, et need on tehtud selle kaamera poolt.

Mulle väga meeldis, et sellel näitusel oli kolm joonisfilmi, mille vaatamist ma nautisin. Kahjuks ei saanud ma nende sisust eriti aru- ühes oli kujutatud lindu („International Father's Day“), teises oli kujutatud koori ja koorijuhti ning kuidas nad sisenesid majja ning liftiga sõitsid ning koorijuhil oli sellega raskusi („Choir Tour“). Kolmandas filmis, mis oli eraldi hämaras ruumis, kujutati meest, kes tahtis pildistada ühel saarel, kuid see kuidagi ei õnnestunud („The Isle of Seals“).

Kõik need filmid olid veidrad ja teistsugused – mulle meeldisid. Kõige rohkem meeldis mulle algselt „Choir Tour“ - ma ei saanud selle mõttest absoluutselt aru, kuid siiski oli selles midagi imelikku ja huvitavat, mis mind köitis. 

Samuti meeldis mulle ka „The Isle of Seals“. Sellest hiljem lugedes sain aru, millest see rääkis. Seal oli kujuteldav saar, millele saabus dokumentalistist fotograaf, kes oli algselt väga rõõmus ja ärevil. Hiljem asendus see hävitava mittemõistmisega, kus kombed olid niivõrd võõrad. Nii sai sellest filmist lugu sügaval sisemuses peituvast paigast, kus sünnivad tema autorile olulised küsimused kunstniku vastutusest tema poolt ära kasutatud tegelaste suhtes. Peale selle filmi vaatamist sain aru, et see kaamera, mis näitusel väljas oli, on sama, mis oli selles lühifilmis. Neid kaamera taga seina peal olevaid pilte vaadates olid need ka samad, mis tehti joonisfilmis fotograafi poolt. Minu arvates oli see väga huvitav seos.

Seega kokkuvõtteks ütlen, nagu juba ennegi mainisin, et see on üks minu lemmikutest näitustest, mida külastasin. Mulle meeldisid need lühifilmid. Kuna olen suur filmide vaataja, siis oli see näitus väga vahva. Isegi see, et nende filmide sisust ma aru ei saanud, ei heiduta mind- mulle meeldis nende veidrus.

Herald Eesma "Aeg"

20. märtsil 2014. aastal käisin Herald Eelma näitusel nimega „Aeg“. See asus Kunstihoone galeriis ning samuti ka Vabaduse galeriis. Mina käisin ainult Kunstihoone galeriis. Seal on väljas kunstniku kõrgtrükis teostatud tööd kuuekümnendate algusest neile omaste sümbolkujundite ja tollast ajamärki kandva kunstikäsitlusega ning samuti ka on väljas kahe järgneva kümnendi litod oma selge ja märgilise üldistusega. Neile lisanduvad veel hiljutised värvijoonistused.

Sinna galeriisse sattusin juhuslikult, kui olin otsimas teist galeriid. Nägin ühte naist seda näitust avamas ning astusin esimesena sisse. Kõik oli valge ja must-valged kunstiteosed sobisid sinna nagu valatult. Hiljem selgus, et oli ka värvilisi joonistusi. Näituse pealkiri „Aeg“ on lihtne, kuid väga lai mõiste eriti kunsti maailmas. Seega ma ei osanudki midagi oodata.

Lähemalt vaadates märkasin, et paljudes töödes kordub mingi kujund, ese vms: sild, puu. Samuti olid siis ka teoste nimed „Sild“, „Sillad I“, „Sillad II“ jne. Mulle väga meeldisid tema litos ja linoollõikes tehtud tööd. Need olid väga detailselt tehtud ja vaatasin igat pilti tükk aega ning lihtsalt imetlesin selle detailirohkust. Püüdsin igat pilti lahti mõtestada enda jaoks, aga see eriti ei õnnestunud. Enamus teoseid olid kuuekümnendatest, seitsmekümnendatest ja kaheksakümnendatest ning ka nende sisu oli seotud selle ajaga, selle aja eluga. Seepärast oli mul raske end nende piltidega siduda.

Sild

Sillad I

Sillad II

Üheks minu lemmikuteks piltideks said teosed, mille nimed sisaldasid sõna „Pühapäev“. Seal olid inimesed, kes tantsisid, puhkasid jne. Pildid olid, nagu ikka, väga detailsed. Ilmselt meeldisid mulle need sellepärast, et sain omale teose mõtte selgitatud- pühapäev oli kunagi ainuke päev, kus puhati, ning tänu sellele on kujutatud inimesed sellistes tegevustes.

Pühapäev I

Pühapäev II

Kõige kiiremini möödusin värvijoonistustest, mis olid Herald Eelma hiljutised tööd. Nendes oli küll värvi, kuid teiste detailirohkete teoste kõrval tundusid need lapsikud ning isegi natuke igavad.

Üldiselt oli näitus meeldiv – oli väga palju huvitavaid töid, mis püüdsid mu pilku. Mulle meeldivadki väga detailsed tööd, mis olid ka sellel näitusel. Minu jaoks on sellistel piltidel palju uurida ja vaadata ning leida midagi huvitavat, mida kohe alguses võib-olla ei märka.  

IV Tartu Graafikafestival. "Kohustuslik riiklik optimism"

http://kultuur.info/site_media/uploads/r/rahvusvaheline-/flaier-2-001__scaled.jpg

Külastasin IV Tartu Graafikafestivali 16.märtsil 2014 aastal. Selle nimi oli "Kohustuslik riiklik optimism". Festival toimus Tartu Kunstimajas. Festivalile kogunesid mitmed erinevatest riikidest kunstnikud, kes tõid välja erinevaid märke, mille abil saame ära tunda riikliku optimismi. Kunstnikke oli seal väga palju: Shaokun Sun & Aiguo Liu (China), Ouija & 2Shea (New York), EricPiper & Curtis Jones (Oklahoma), John Hancock (Texas), Sean Starwars(Louisiana), Carlos Barberena (Chicago/Nicaragua), Ryan O’Malley & Ricardo Ruiz (Corpus Christi), Dennis MCNett Cannonball Press (New York), Bruce Gossett (California), Roonald Reiska (Berlin), Julian Curran & Studens of TX Univ. of Corpus Christi, Tom Huck (St. Louis), Toomas Kuusing, Albert Gulk, Anomymos Boh, Leo Lapin, Taje Tross, Peeter Allik, Urmas Viik, Tõnis Laanemaa, Raul Meel, Andrus Kasemaa, Ilmar Kruusamäe, Jaan Klõsheiko. 

Näitus oli terviklikult väga huvitav ja meeldis mulle. Töid oli erinevaid, kuna oli palju kunstnikke, seega mitmekesisust näitusel jagus. Oli vahva vaadata, kuidas keegi riikliku optimismi nägi. Mulle meeldisid väga Jaan Klõsheiko pildid. Ta oli pildistanud erinevaid sündmusi Nõukogude ajast, mis mulle tundus, et tähistasid Nõukogude Liidu optimismi. Seal olid näiteks pildid, kus anti au Nõukogude Liidu Kommunistlikule Parteile - "Au NLKP-le!", "Elagu partei ja rahva vääramatu ühtsus!", "Partei on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus!". Samuti oli ka muid fotosid. Jaan Klõsheiko pildid meeldisid mulle, kuna need olid teisest ajast ja mulle üldiselt võõrad ning huvitavad.

Jaan Klõsheiko

Jaan Klõsheiko

Samuti meeldisid mulle veel ühe eestlasest kunstniku, Anonymous Bohi fotod. Need olid kõik omavahel seotud ja nende üldine nimi oli "Kümme käsku". Need olid inglise keeles. Mulle tundus, et seal oli välja toodud käsud, mis meie tänapäevases maailmas on kui Vana Testamendi "Kümme käsku", mis on kristlastele väga olulised. Osad neist võivad küll ahhetama panna, aga järele mõeldes on need kõik õiged. Mõned käsud olid: "Escape your comfort zone", "Do not expect to be invited back", "Don't compare", "Make every act as last one". Seega mulle meeldis nende piltide juures see, et ma mõistsin neid koheselt ning sain nendega samastuda. 

Anonymous Boh

Graafikafestivalil olid ka palju muid huvitavaid artiste ja nende pilte, kuid tõin välja enda lemmikud. Kindlasti soovitan inimestel seda võimalusel külastada. Seal on palju joonistusi, mis on kindlasti huvitavad ka eriti noortele, kes ei käi tavaliselt galeriides või muudes sellistes kohtades.

Seega kokkuvõtteks oli Tartu Graafikafestivali külastamine kindlasti üks mu lemmikuid, kuna seal oli palju värvikirevust ja huvitavaid teoseid, mis tõmbasid pilku ja jätsid tükiks ajaks vaatama, uurima ning mõtisklema.

Urmas Viik

Carlos Barberena

Carlos Barberena

Ricardo Ruiz

Metsa ja mere vahel. Eesti loodusmaal

http://static.err.ee/gridfs/20A883F141DB49E64CDBAE27D812D6CB40533BAA099D1046A137B33B82CBC0F6.jpg?width=718

14. septembril 2013. aastal käisin Tartu Kunstimuuseumis, kus asus ka kolmas näitus, mille nimi oli „Metsa ja mere vahel. Eesti loodusmaal“. 

Näituse kuraatoriteks olid Reeli Kõiv ja Tõnis Tatar. 

Seal olid välja toodud 60 autori tööd: Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz, Gerhard von Rosen, Hugo Lepik, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Paul Burman, Roman Nyman, Märt Pukits, Johannes Einsild, Johannes Võerahansu, Karl Pärsimägi, Eduard Timbermann, Villem Ormisson, Adamson-Eric, Aleksander Vardi, Elmar Kits, Alber Kesner, Juhan Nõmmik, Eduard Kutsar, Linda Kits-Mägi, Karin Luts, Alfred Kongo, Albert Anni, Elmar Leppik, Ellinor Aiki, Arnold Alas, Arne Miikmaa, Luulik Kokamägi, Aleksander Suuman, Johannes Saal, Lepo Mikko, Richard Sagrits, Juhan Pütsepp, Richard Uutmaa, Kalju Nagel, Lüüdia Vallimäe-Mark, Henn Roode, Johannes Uiga, Konstantin Süvalo, Viktor Karrus, Varmo Pirk, Valdur Ohakas, Lola Liivat, Lembit Sarapuu, Olga Terri, Leili Muuga, Olav Maran, Peeter Mudist, Tiit Pääsuke, Enn Põldroos, Jüri Palm, Aili Vint, Toomas Vint, Kristiina Kaasik, Imat Suumann, Peeter Allik, Eda Lõhmus, Jan Tammik, Hermes Sarapuu, Anna Hõbemäe. 
Tööd, mis seal olid, olid tehtud viimase saja aasta jooksul.

Kui sinna näitusele läksin ja selle pealkirja nägin, siis olin kindel, et välja on pandud loodusmaalid. Muidugi see nii ka oli. Olin selle üle väga õnnelik. Elasin lapsepõlves maal ja seega on loodus mulle lähedane ning neid maale vaadates tundsin sidet Eesti loodusega ja väga nautisin sealseid pilte. 

Näitus oli üles ehitatud väga huvitavalt. See koosnes erinevatest ruumidest, millel oli igaühel oma teema vms. Esimesena imetlesin Eesti metsasügavusi. Ruum, kus need maalid olid, oli tumeroheline ja sügavalt keskendudes tundsin, et olengi kuskil kaugel metsas ning linnast ja selle mürast eemal. Järgmisena olid maalid lagendikest ja rabadest, siis veekogudest, järvedest ja jõgedest. Viimaks sain nautida pilte rannikutest ja mereäärest. Samuti läksid ka ruumide seinad heledamaks ja heledamaks. See tegi maalidesse sisse elamise lihtsamaks ja nauditavamaks. Mõndade maalide juurde oli pandud ka autori mõtteavaldus oma teose kohta või oli lihtsalt info autorist. Neid oli huvitav lugeda.

Kõik need kaunid looduse maalid panid mind meelde tuletama, kui sügav ja imeline on Eesti loodus tegelikult. Võrreldes mõne teise riigiga, kus on suured mäed ja võimas loodus, saame aru, et Eesti loodus on rahulik ja kerge. Kuid see ei pruugi ju olla halb? Sellel näitusel sain sellele kinnitust. 

Kahjuks ei tohtinud näitusel pilte teha. Siin avaldatud pilt on võetud Internetist. 

TUNGraud. Eesti ehe

http://www.artun.ee/wp-content/uploads/2013/08/IMG_5500-375x250.jpg

14. septembril 2013. aastal käisin samuti veel näitusel, mille nimi oli „TUNGraud“. See asus ka Tartu Kunstimuuseumis. Alguses ei osanud sellelt näituselt eriti midagi oodata, võib-olla ainult seda, et see on rauaga seotud. Ma ei pettunud. 

Tegemist oli väikese näitusega, kus ühte valgesse ruumi oli keskele pandud rauast ehted ja objektid. Need olid tehtud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala üliõpilaste, magistrantide ja vilistlaste poolt.

Näitusel osalesid: Rauno Paju, Triin Kukk, Indrek Mesi, Merilin Tõnisoja, Urmas Lüüs, Helen Kristi Loo, Andreas Lichfeld, Lotta Koov, Mikk Freiberg, Hannes Tõnuri, Nils Hint, Hanna-Maria Vanaküla, Eveli Ait.

Näitust oli huvitav vaadata, sest seal oli näidatud raua mitmekülgsust ja erinevaid asju, mida sellest teha saab. Ma ei oska öelda, mis tundeid see minus tekitas, kuna ma pole varem rauaga niimoodi kokku puutunud ja mul ei selle vastu mingeid erilisi tundeid. Lemmikuid objekte mul seal ei tekkinud, kuna kõik olid omanäolised. Ausalt öeldes ei saanud ma mõnest asjast aru, mis otstarvet see kujutama pidi. Arvan, et selle näituse külastamine oli lihtsalt huvitav ja uudne kogemus. 

Kahjuks ei tohtinud näitusel pilte teha. Siin avaldatud pilt on võetud Internetist. 

ART IST KUKU NU UT

http://www.artistkukunuut.org/2013/wp-content/uploads/2013/08/KUKU2013_PRADA_FB.png

Esimesena käisin ART IST KUKU NU UT-i näitusel, mille pealkiri oli “Prada Pravda”. Väljapanek toimus kolmel näitusepinnal: Tartu Kunstimuuseumis (Raekoja plats 18), galerii Nooruses (Riia 11) ja Y-galeriis (Küütri 2). Mina käisin ainult Tartu Kunstimuuseumis 14. septembril 2013. aastal.

Kunstnikke on näitusel mitmeid- Auto Italia South East, Wojtek Doroszuk, Kadi Estland, Dmitri Gerassimov, Dmitri Gutov ja Radek grupp, Sanja Ivekovic, Alevtina Kakhidze, Chelsea Knight ja Mark Tribe, Laura Kuusk, Oliver Laric, Kris Lemsalu, Erkki Luuk, Deimantas Narkevicius, Franciszek Orlowski, Dan Perjovschi, Tanel Rander, Dominik Ritszel, Jaanus Samma, Shto Delat?, Anna-Stina Treumund, Ulrich Vog. Tartu Kunstimuuseumis oli välja toodud Dmitri Gutovi ja Radeki gruppi, Sanja Ivekovici, Oliver Larici, Deimantas Narkeviciuse, Dan Perjovschi ja Anna-Stiina Treumundi teosed.

Kuraatoriteks olid Rael Artel, Kaisa Eiche, Marika Agu, Triin Tulgiste, Marie Vellevoog.

Näituse temaatika tuleneb sõnapaarist “Prada-Pravda”, kus prada tähendab Itaalia luksuslikku moetootemarki ja Pravda on Venemaal ilmuv ajaleht, algselt kommunistliku partei häälekandja; sõna “pravda” tähendab “tõde”.

Näitusel oli mitmeid erinevaid teosed: plakatiseeriaid, videoid, installatsioone. Üheks minu lemmikuks oli Dan Perjovschi joonistused seinal, mis koosnesid leidlikest sõnamängudest ja kujunditest. Need rääkisid kõigest ümbritsevast: poliitikast, kultuurist. Joonistused omasid teravaid kommentaare tänapäeva kohta. Need ei olnud solvavad; järele mõeldes on kõik tõesed. Näiteks on mul jäänud meelde joonistus, kus kujutati kahte teksaste paari: ühed olid tavalised ja teised olid katkised, mis on tänapäeval moodsad. Tavalised maksavad 50 eurot, aga katkised teksad makasavad 150 eurot. Selle peale mõeldes avastad jälle midagi tõest.

Samuti meeldis mulle ka Sanja Ivekovici teos, mis koosnes plakatiseeriast. Piltidel olid mitmed supermodellid ja nende piltidelt oli ära võetud firma logo. Selle asemele oli pandud Teise maailmasõja ajal tegutsenud noorte naispartisanide nimed ning tekst, mida lugedes saame teada selle inimese hukkumise või hukkamise asjaolud. Need pildid panid mõtlema ning mõistma, et nii töötab ka tänapäeva reklaamitööstus. Kasutatakse tihti valesid pilte vms, et näidata ja tõestada oma mõtet.

Näitus oli üleüldiselt väga huvitav ning näitas, mida inimesed mõistavad ja seostavad iluga ja tõega. Tartu Kunstimuuseumis oli küll välja toodud ainult kuue inimese teosed, kuid vaatamist jätkus pikaks ajaks ning igav ei hakanud. Näitus oli väga mitmekülgne ning võib öelda ka, et mõtlik.

Kahjuks ei tohtinud näitusel pilte teha.